Ma olen kaks päeva mõelnud, et ma kirjutaks siia, aga nagu näha jõudisn alles nüüd siia. Parem präega kui mitte kunagi.
Sõber on inimene, keda saab usaldad, ta on alati sul olemas ja ta võib osutada inimeseks, kes on tuleviku sinu suurim vaenlane. AGA ilma sõpradeta ei saa mitte keegi olla. Suurem osa ajast on sõber see, kes on su kõrva, lohutab, ajab naerma, lööb aega surnuks sinuga, vajadusel on sinu eest kaine mõistus ja ta on lihtsalt olemas.
Kuid miks pole need sõbrad igavesti sõbrad? Igast muutuest ei pruugi sõprust purustada. Kuid inimesed muutuvad, see on ju loomulik ja igale muutusele ei pea sõprus vastu.
Inimene ei vaja palju sõpru, talle piisab ühest tõelisest, aga mis saab siis kui see üks tõeline sõber ära kaob? Inimesi saab asendad uutega aga tõelist sõpra mitte. Tõeline sõber jätab jälje, mis jääb sinna ja seda jälge ei varjuta sõbra halvad teod või kurjad sõnad. See jälg jääb igaveseks. Mingil määral elab see sõber edasi seal jäljes, kuid see pole enam sama. See ei asenda sõpra ega seda tunnet kui sa tead, et ta on olemas. Ära harjumine võtab aega, aga ajaga sellega harjub, et sul pole seda sõpra. Isegi kui seda välja ei näidata teeb see haiget, päeva, nädala või ka aasta pärast.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar